Käisin alles hiljuti külas oma 83-aastasel vanaemal, keda ma ei olnud ammu-ammu näinud. Vanaema elab mul väikeses korteris, mis asub ilusas ja suvises väikelinnas Haapsalus. Ta on hästi tore ja armas inimene, kes sai endale hiljuti hirmus edeva mobiili, mille ta ise välja valis. Mu vanaema on õnnelik, tal silmad säravad ja suu on alati naerune. Hoolimata tõsiasjast, et ta on peaaegu voodihaige, kes liigub oma kodus vähe ja kellel käib üsna tihti kodus abiline. Ta on suutnud säilitada oma aktiivse ellusuhtumise, kes naudib hetkel seda, et teised on tema ümber tegusad ja positiivsed. Tõeline eeskuju oma kõrge ea kohta.

Aga, selles loos on üks suur „aga“. Nagu minul, on ka temal kombeks teemat vahetada väga suvalistel hetkedel ja kiiresti, kui vana ennast ammendanud on. Igatahes, keset tavalist arutelu teleri pildi kvaliteedi üle ütles vanaema midagi, mis mind ehmatas. „Need rohud viivad mu hauda“ oli see mõttevälgatus. Ma aimasin küll vastust, kuid küsisin ikkagi. „Miks?“ Ja siis tuli välja, et viimane, mida arst talle kirjutas, tekitab talle kõrvetisi ja seedehäireid. „No tere talv!“ mõtlesin. Tuli välja, et neid tablette võtab ta sellepärast, et viimasel ajal on vererõhk läinud kõrgemaks. Ja vererõhk on läinud kõrgemaks valuvaigistite tõttu, mis kirjutati välja valude tõttu, mida ta tundis pärast osteoporoosi ravimite võtmist.

Skeem näeb välja selliselt, et luud on hõredad, võtame rohtu. Need rohud teevad valusid, võtame valuvaigistit. Arst vahepeal rahustab, et see on normaalne, ja „pea natukene lihtsalt vahet nende osteoporoosi ravimitega ja siis võta edasi“. Et alguses ongi harjumatu kehale, sest doos on kõrge. Nonii, siis läheb vanal inimesel vererõhk kõrgeks. Inimesel, kellel muidu vererõhuga probleeme olnud ei ole. Ja ennäe imet, selle vastu on ka olemas tablett. Aga siis juhtub jälle häda, vaene vana inimene hakkab kogema kõrvetisi ja seedimine on raskemaks läinud. Selle aja peale võtab inimene juba regulaarselt kolme erinevat tabletti ja tema elu ei ole ilusam. Esialgne probleem, et luud on hõredad, on asendunud püsivalt elustiili häiriva olukorraga. Otse loomulikult on tal plaanis minna arsti juurde, et saada abi viimasele murele. Ja sellepärast ta teabki, et rohud viivad ta hauda. Ta teab, et on valesti elanud. Ta teab, et on ise põhjustanud oma varasema elustiiliga selle, et ta organism on väeti ja täna vaevleb erinevate sümptomite küüsis. Ja täna on tema jaoks hilja midagi muuta. Esiteks on ta aastakümneid elanud vales teadmises. Meie harjumusedki on tulnud sellest ajast. Kui ka vaim usubki, siis keha enam ei usu. Keha jaoks on liiga hilja. Rohud pakuvad kiiremat lahendust. Rohud pakuvad traditsionaalse arusaama järgi lahendust.

Mis on loo moraal? Jättes kõrvale ravimifirmade kartelli teooria ja iroonia nimega „rohud ravivad terveks“ tahan panna teid, kes te olete täna täis elujõus inimesed, panna mõtlema sellele, et mida külvad, seda lõikad. Täna saab vana inimene aru sellest, et kunagi oleks pidanud enda eest rohkem hoolt kandma, et veel elada selle sõna naturaalses tähenduses. Meie inimese suhtumine on, et „elu on elamiseks“. Täpselt, aga siit edasi mõeldakse, et milleks ennast piirata, kui me elame nii vähe. Kas tõesti? Meil on võimalik elada 100 aastaseks ja olla ka siis veel täis eluenergiat ja tahet. Küsimus on meie tänastes valikutes, kus me oleme alles oma elu esimeses või teises kolmandikus. Elu ongi elamiseks. Miks me siis ei ela? Miks me tarbime alkoholi, tõmbame suitsu, sööme liha ja magusat ja ei ela? Nüüd jõuame selle „elu on elamiseks“ teise mõtte juurde. Elamine ei ole söömine. Täpselt nii nagu elu ei ole töö, ei ole elu ka toit. Elu on tegevus, mida suunavad meie unistused ja plaanid, meie soovid ja eesmärgid. Elu on täis seikluseid ja väljakutseid. Elu on enda teostamine, kogemused ja teised inimesed. Kui te võite öelda, et te ei piira oma sihte ja ei kõhkle oma unistuste elluviimises, siis sööge mida hing ihkab. Vähemalt siis võite te väita, et te elate. Kuni te aga ei ole õnnelikud ja te ei ela, ei ole teil õigust süüa ka rämpsu.

Ja mu vanaemal on ikka nii äge mobiiltelefon, et sure ära!

Asi on peas